Otsused, otsused ……

Mõnikord on lihtsalt liiga palju valikuid, näiteks toidupoes hommikuhelbeid ostes, õiget leivapätsi valides või just neid õigeid teksapükse valides. Ärge saage valesti aru, valikuvabadus ja –võimalus on hea, selge see. Vaevalt, et keegi väga taga igatseb olukorda, kus poes oli saadaval madise leib, kirde sai ja keeduvorst. Aga tasub teada, et suurem võimalus valida ei pruugi inimest õnnelikumaks teha. Kuidas nii?

Inimesed peavad tegema otsuseid iga päev – alates tühisena näivate otsuste tegemisel kuni suuremate/olulisemate otsusteni välja. Kas minna poodi või mitte? Mis ma selga peaksin panema, et poodi minna? Poes olles pean tegema hulganisti valikuid, mida osta, mida mitte. Kas maksta kaardiga või sulas? Mida õhtuks söön, hommikuks, lõunaks.. Mida peaksin täna jalga panema? Kas minna trenni või sõpradega välja jne… Nimekirja võiks jätkata veel pikalt.

Eelpool väljatoodud valikud ei ole suures plaanis ju põhimõtteliselt olulised olulised. Pean silmas seda, et nädal aega hiljem ei ole erilist vahet, kas ostsid poest peenleiba, rukkileiba või sepikut. Ta on söödud, ju maitses hästi ja täitis oma eesmärki. Kõik!

Samas on otsuseid, mille tagajärjed võivad olla püsivamad ning mõjutada käekäiku rohkem. Näiteks – kas vahetada töökohta? Kas võtta raha pensionifondidest välja või mitte? Kui jah, siis mida selle raha peaks tegema? Kas lähen reisile, ostan auto, teen peo või äkki kõik eelpoolmainitud asjad? Kas abielluda, saada lapsi, hakata veganiks, osta elektriauto? Kas minna partnerist lahku? Millisesse ülikooli minna? Mida õppima? Eelpool mainitud valikute tegemine on juba pisut suurema kaaluga ja tõenäoliselt on vaja otsuste tegemisel pisut rohkem süveneda.

Ehk siis, laias laastus on kahte tüüpi valikuid – väiksema ja suurema kaaluga valikud.

Enne kui hakkan rääkima valikute tegemisest ja ratsionaalsete otsuste (ehk kõige mõistlikumate) tegemisest, tahan mõtiskleda teemal emotsioonid ja ratsionaalsus. Vast on igaüks kuulnud väljendit „kõhutunne“ ja täitsa tõenäoline, et igaüks on teinud ka kõhutundest lähtuvaid otsuseid. Või näiteks emotsioonide ajendil teinud otsuseid ning võimalik, et neid ka pärast kahetsenud.. Kas emotsioonid on ratsionaalse otsuse tegemisel kahjulikud? Kas kõige parema otsuse saaks langetada siis, kui emotsioonid puuduksid?

Mingil määral see nii on. Emotsionaalses olekus (nt stress, viha) väheneb ratsionaalsete otsuste tegemise võime. Selle valdkonna uurimiseks on tehtud mitmeid uuringuid, näiteks stressi all kannatavate sõdurite kognitiivsed võimed kahanevad umbes 10%, mälu töövõime kahaneb kolmandiku võrra. Nagu ka eelpool mainisin, siis sama tulemuse tingivad tugevad emotsionaalsed seisundid – kognitiivsed võimed kahanevad, mistõttu on ratsionaalsete otsuste tegemine raskendatud.

Siit oleks ju lihtne järeldada – emotsioonid on ratsionaalse otsuste tegemise vaenlased. Siis ei saaks justkui ka imestada, et öeldakse lauseid nagu: „emotsionaalselt ülesköetud naine“. See annaks justkui mõista, et naised on üleliia emotsionaalsed ning seetõttu ei suuda ka langetada mõistlikke otsuseid (loomulikult ei pea eelpool mainitu paika).

Kahtlemata on olukordi, kus emotsioonide najal tehtud otsused või teod pole olnud kõige  mõistlikumad. Tasub vaid vaadata pisut saadet „võimalik vaid venemaal“ ning igaüks võib leida kinnitust, et üleliigsetel emotsioonidel pole liikluses kohta. Kuid kas see tähendab, et me peaksime siis loobuma emotsioonidest täielikult (eeldades, et see oleks võimalik)? Huvitav, mis siis saaks? Neuroteadlane Antonio Damasio kirjeldab üht oma patsienti nimega Elliot, kelle otsmikusagar oli saanud kahjustada. Tema loogiline mõtlemine oli jäänud samaks, ta läbis kõik temale esitatud ratsionaalsuse testid, tema mälu töötas tavapäraselt, kuid tema elu oli totaalselt muutunud. Ta ei osanud prioritiseerida.

Diagnoosiks ei olnud suutmatus arutleda või mõelda ratsionaalselt, probleemiks oli emotsioonide puudumine – ta ei tundnud emotsioone. Emotsioonide puudumise mõju tema elule oli tohutu. Ta ei suutnud teha ka lihtsamaid otsuseid ega planeerida oma päeva. Probleem seisnes selles, et iga otsus või tegu oli tema jaoks sama väärtusega. Polnud põhjust eelistada üht otsust teisele või teha mingeidki valikuid – iga otsus oli tema jaoks sama kaaluga.

Ratsionaalselt mõtlemine on tihedalt seotud emotsioonidega  – emotsioonideta oleks ratsionaalsus „pime“, sest emotsioonid on seotud väärtusega või valentsiga (psühholoogia žargoon). Meie jaoks väärtuslikud asjad on tugeva positiivse valentsiga ning see, mida kardame või vihkame, seotud negatiivse valentsiga. Valents on kriitiline aspekt, kui soovime tegusid või otsuseid teha; me vajame valentsi otsustamaks mida teha ning viia alustatu lõpuni. Väärtust tajumata oleksime kui kits kahe heinakuhja vahel – me ei suudaks otsustada, mida teha, mida valida.

Emotsioonidest – milleks meile need ….

Üks tuntuimatest evolutsiooniteooria uurijatest on kahtlemata Charles Darwin. Tema leidis, et emotsioonid on meie eelkäijate poolt meile pärandatud. Ellu jäid suurema tõenäosusega need, kes suutsid kiirelt ja adekvaatselt võimalikule ohule reageerida. Väike mõtteharjutus – kujuta ette, et oled otsustanud oma laupäevase pärastlõuna veeta metsas seeni ja marju korjates. Kõik on tore ja kena kuniks näed mõnekümne meetri kaugusel suurt kogu – KARU! Ta on suur, vaatab Sinu poole, lõuad pärani ja löriseb kurjakuulutavalt. Keha reageerib võimalikule ohule instinktiivselt, organism valmistub tegutsema (ingl keeles on seisundiks FFF – Fight, Flight, Freeze ehk võitlemine, põgenemine, tardumine). Kui jääksid olukorda nö ratsionaalselt analüüsima, hindama võimalikke ohtusid ja põhjalikult kalkuleerima järgmisi võimalikke samme, oleksid ellujäämisvõimalused tõenäoliselt marginaalsed. Ehk emotsioonid on vajalikud ning aidanud meie eelkäijatel elus püsida. Ilma emotsioonideta, nagu kasvõi Ellioti näitel võime järeldada, kaotaksime otsustusvõime täielikult.

Mida siis teha – emotsioonid või ratsionaalsus?

Tjah, kui peaksime otsustama, siis …. Aga miks peame? Miks peab olemas kas üks või teine? Tegemist on eksijäreldusega, meil ei ole tarvidust valida – kas üks või teine. Inimesel on olemas mõlemad tööriistad – nii emotsioonid kui ratsionaalsus. Emotsioonid on väga kasulikud mitmetes olukordades –  näiteks sportlased, kes peavad pallimängu ajal andma endast 110% ja võitlema iga võimaluse eest. Teatud maani on emotsionaalne aktiveeritus ja stress kasulik – ta tõstab sooritusvõimet. Liiga palju stressi mõjub pärssivalt (küllap on lugeja ka ise olnud olukorras, kus stressitaseme tõttu on peast mõtted kui pühitud).

Stressi/emotsioonide puudumisel on inimene otsuseid tehes oluliselt kaalutlevam. Uuritakse erinevaid variante ja võimalusi, mis on valikute plussid ja miinused ning muu säärane. Eelpoolsele tuginedes võime siis väita, et teatud olukordades on kasulik teha kiireid (instinktiivseid või nö kõhutundele tuginevaid) otsuseid, teistes vahest kasulikum võtta aega ning kaaluda erinevaid variante ning võimalusi.

Kas süüa kohe või oodata?

kes küll suudaks kiusatusele vastu panna ……

Vihjan siinkohal maailmakuulsale katsele, kus uuriti laste võimeid seista vastu kiusatusele. Legendaarne eksperiment viidi läbi esimest korda 1972 aastal. Lastel oli võimalus valida, kas söövad ühe tüki vahukommi kohe või ootavad pisut ning sellisel juhul saavad kaks. Uuringu tulemustest järeldati, et osadel lastel on see võime parem, osadel halvem (st osad lastest ootasid, osad sõid oma vahukommi ära). Kõige huvitavam osa selgus aga mitmeid aastaid hiljem, kui samu lapsi uuesti testiti. Selgus, et lapsed, kes suutsid kiusatustele vastu seista, olid hilisemas elus edukamad (mõõdikuteks olid koolide testitulemused, raha, KMI jms). Hilisemad katsed samu tulemusi reprodutseerida on andnud vastakaid tulemusi, kuid sellegipoolest on mõningaid järeldusi võimalik teha.

Ehk vastused küsimustele – miks mul ei õnnestu dieeti pidada, trennis käia ega raha säästa? Lühidalt võiks öelda nii – parem tuvi käes kui faasan katusel. Kui preemia on meile kättesaadav, siis ta tundub lihtsalt sellevõrra ahvatlevam ning kasulikum. Käegakatsutavad asjad on inimeste jaoks erutavamad, huvitavamad ning reaalsemad kui miski teoreetiline auhind kaugemas tulevikus. Õigesti toitumise tulemustest saab inimene rõõmu tunda mõne kuu pärast, sama asi kehtib ka trennis käimise kohta. Raha kogumine pensioniks eeldab, et inimene mõtleb 40 aastat ette. Preemia, mis peaks sülle kukkuma 40 aasta pärast, ei tundu kuigi ahvatlev, arvestades, et saaksin praegu kasutada seda raha ja osta endale mingi päris asja, kasutatud auto näiteks.

Kuidas siis teha paremaid otsuseid?

Saan anda paar lihtsat ning konkreetset mõtet, mida otsuste tegemisel võiks kaaluda.

  • Esiteks – ära vaeva pead tühiste otsuste üle.

Pole mõtet liiga palju muretseda asjade pärast, mis pole väga olulised. Võta see päts leiba ja ära muretse selle pärast, kas sai ikka see kõige õigem otsus tehtud. Vali mingi sall või kindad välja. Kui sellest valikust ei sõltu väga palju, siis ei tasu oma pead liigselt sellega vaevata ja suuri arvutustabeleid teha. Miks? Sest valikute puhul võib alati jääda kahtlema – kas ikka tegin selle kõige parema ja ratsionaalsema valiku võttes arvesse kõiki olemasolevaid variante, võimalusi ning eripärasid. Valikute tegemisel jääb inimene tihti muretsema sellepärast, millest ta nö ilma jäi, kui pidi otsuse langetama ja ei suuda tihti tunda rõõmu selle üle, mis ta valikut tehes endale sai (ehk kas minu valitud teksad on ikka kõige ilusamad ja mugavamad kõikidest võimalikest valikutest, äkki need teised olid ikka parema lõikega vms).

  • Väldi otsuste tegemist (eriti selliste otsuste tegemist, mis on pikaajalise mõjuga) kui oled väga emotsionaalne või kannatad suure stressi all.

Uue kinnisvara soetamine või vingema auto liisimine võib ju hetkeemotsiooni ajendil tunduda väga hea mõte aga ….. Pea korra hoogu ja oota pisut. Kui tunned, et emotsioonid on pigem lahtunud, siis tule otsustamise juurde tagasi.

  • Koosta lihtne tabel plussidest ja miinustest.

Tee tabel, kuhu paned kirja otsuse plussid ja miinused. Ole tähelepanelik ning hinda võimalikult täpselt, võttes arvesse erinevaid alternatiivseid lahenduskäike ning võimalusi. Inimene ei saa 100% kõike ettejuhtuvat arvesse võtta aga tasuks proovida. Plusside ja miinuste kokku lugemisel on oluline arvestada, et mõni pluss on suurema valentsiga kui näiteks mõni miinus. Ehk kui said 8 plussi ja 9 miinust, siis enne otsuse langetamist on vaja anda plussidele ja miinustele ka „kaal“ (nt 7 palli skaalal).

  • Jälgi oma emotsioone

Võimalike otsuste langetamisel tasub tähele panna, mis Sinus toimub. Kas võimalik ratsionaalne otsus tekitab Sinus kurvameelsust, või hoopis ärevust? Või kui peaksid tegema vastupidise otsuse, kuidas siis tunneksid? Emotsioonide jälgimine otsustamise ajal annab head informatsiooni selle kohta, mida pead väärtuslikuks (valents). Võib juhtuda, et emotsioone jälgides avastad enda juures midagi sellist, mida varem ei teadnud.

Järgmine postitus võiks eriti huvi pakkuda reaalsuuna huvilistele. Kirjutan valikutest, numbritest ning valemitest.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *